Who the Fuck is Alice?

Käisin teisipäeval üle pika aja pealinnas. Sõber Serks oli saanud ülemuselt hea töö eest jõulukingiks Smõuki kontserdi piletid ja kuna tal kedagi kaasa kutsuda ei olnud, siis valis viimases hädas mind.

Minu meelest tegi Serks hea valiku, sest peole tuleb ikka peoloom kaasa võtta, aga millegipärast hakkas ta kohe sõnu peale lugema ja palus mul korralikult käituda. Nagu mul veel ema manitsustest vähe oleks!

Ma puiklesin küll algul moe pärast vastu ja teatasin, et minu meelest peaks Smõuki juba ammu surnud olema. Sõber veenis mind, et sellid olid täiesti tinistamisvõimelised või õigemini suudavad täiesti adekvaatselt plaadimängijaga sünkroonis suud liigutada.

Kuna meist kumbki ei olnud kaua aega pealinna sattunud – Serks ei julgenud lihtsalt üksi minna, kuna oli kelleelgi paari aasta eest võlgu jäänud – siis sättisime end varakult kohale. Suured tänusõnad siinkohal sõbra elukaaslasele Ford Sierrale, mis meid tõrgeteta kohale vedas.

Parkisime auto kuskile vanalinna lähedale, et mitte mõttetut parkimistasu maksta. Tasuta parkimine peaks olema inimõigus! Pealinna ametnikel jätkub ikka ülbust küsida parkimise eest kümme pilsnerit tunnis. Meie linnakeses oleks sellistele tegelastele kohe kauaks meelde jääv koduvisiit tehtud!

Alustuseks otsustasime pisut keha kinnitada. Kuna mul oli kaine autojuht, siis soovisin juua ka ühe või ka kaks külma õlut. Äärmisel juhul kolm.

Sisenesime ühte baari ja selline tunne tekkis, et oleme Smõuki kodumaale sattunud.

„Kas teie baaris saaks paar hakkajat noormeest keha kinnitada?“

„Meil ei ole baar, vaid lounge! Ja kus te noormehi näete?“, käratas piiga, kelle võltsripsmed olid pikad nagu põrandamopi harjased.

„Eee … no lihtsalt kaks õlut siis!“

„Meil on ainult beer, Sakut minge lakkuge mujal!“

„Ahah …“

 „Me tulime muide Smõuki kontserdile!“

Teenindaja pööritas silmi: „Penskarite kokkutulekule või? Eile oleks pidanud tulema –

Enriiiiiket vaatama! See oli kuum!“

„Ei noh, kui õlut ei ole, me võtaks siis süüa,“ püüdis Serks sõbrustada.

„Kas singiquiche sobib?“

„Misasi? Singikuhi?“

„Singiquiche! Maalt olete või? Singipirukas, noh!“

Mul läks kops üle maksa: „Kurat, kas keeleseadus siin riigis üldse ei toimi? Kelle see asi on, kus ma elan! Kutsuge juhataja!“

Serks lõi araks ja keelitas lahkuma.

„Ma tahan selles neetud baaris osta ühe õlle, mis on õlu – Õ-L-U! Ja ilma teie singikuhjata!“

Laudade vahelt lähenes rinnakas blondiin.

„Tere, mina olen juhataja! Me ei salli oma lounges taolist lärmakat käitumist, palun lahkuge!“

„Kuidas teie nimi on? Ma kirjutan sellest jamast siin tarbijakaitsesse!“

„Mina olen Alice!“

„Alice? … Who the Fuck is Alice?“

Järgnenud sündmuste tõttu me Serksiga Smõuki kontserdile ei jõudnudki, aga sellest on veel valus rääkida. Teinekord.

Alice nime ei taha ma ka enam kunagi suus sisse võtta. Kui need Smõuki mehed oleks sarnaselt meiega baari asemel loungesse sattunud, poleks nad iial sellise nimega naist laulu sisse pannud.