Rahvusvaheline mees

Tšau! Privet! Hei! Moi! Ma olen nüüd rahvusvaheline mees!

Asi on nimelt selles, et mul õnnestus munapüha ajal Soomes käia. Serksi naine oli käinud kuskil jooksmas ning saanud selle eest tasuta kruiisi ja nii võeti mind ka kampa kui viimast eestlast, kes pole veel Soome saanud.

Kui mul oleks naine, sunniks teda ka jooksma, kui selle eest tasuta reise jagatakse. Sunniks kohe nii kõvasti, et saaks prii lennu Ameerikasse.

Ma ise oleks nagu treeneri eest või midagi sellist, ainult ma ei tea, kust neid keelatud aineid saab ja mis need maksavad. Kui üks doos on kallim kui pilsner, siis ma endastmõistetavalt loobuksin dopingust ja rõhuksin ausale võistlusele.

Ühesõnaga, sõitsime siis laevaga vennasrahva levikualale. Mõistsin juba lainetel loksudes, et head nahka sellest väljasõidust ei tule, kuna sõbral ei lubatud hommikusöögi kõrvale õlut võtta. Aga vähemalt toitu oli piisavalt – tegin kalaringi, liharingi, pirukaringi ja sõin veel nipet-näpet  nagu ikka eestlastel kombeks.

Seejärel jõudsime Helsingisse ja hakkasime kõndima. Kõndisime ja kõndisime ja kõndisime – lõunaks ei olnud veeel tulukestki silmis. Museot kiinni, kauppa kiinnni, tori kinni, ainult raudteejaam oli auki. Õnneks saime sealses kohvikus teha väikesed õlled, õigemini peenikesed õlled. Ma ei tea, miks soomlastel õlled peenikesed on, aga hinnad on see eest oh-oh-oo!

Ja siis kõndisime sadamasse tagasi. Kartsin, et see on ka juba kiinni, aga ei olnud. Jummala õigust räägivad need, kes ütlevad, et kaks tundi Helsingist Tallinna on kordades pikem maa kui kaks tundi vastupidi sõites. Ei jõudnud kojujõudmist ära oodata.

Kodus tegin ühe iso pilsneri ja lubasin, et ei lähe enam kunagi ühelegi maale, kus kõik on kiinni. Isegi tasuta ei lähe!