Mõni inimene kohe oskab elada

„Mnjaaa … inimesed oskavad elada!“ õhkas sõber Serks.

„Keda sa silmas pead,“ küsisin mina.

„Eks ikka presidenti!“

„Seda Euroopa kaalumajas töötanud naist või?“

„Ei-ei, ikka eelmist! Ja mitte kaalumaja, vaid kontrollikoda.“

„Eelmist presidenti pole olemas – üks kord president, alati president!“

„Ära targuta, saad aru küll, et Ilvest mõtlen.“

„Ja-jah, Ilves oskab elada küll. Tuli kunagi nagu pagulane Eestisse ega teadnud, mis oma eluga peale hakata, aga meie rahvas tegi temast presidendi.“

„Just! Ja kinkis turismitalu, aga näed, tema põlgab turistid ära, polevat kogemust.“

„Imelik tõesti, riigi eesotsas sai hakkama, aga turismitalu pidada ei suuda. Seal pole ju muud, kui seisa väraval, müü külalistele suure raha eest pileteid ja näita Evelini leivaastjat. Võtku Eesti Rahva Muuseumist eeskuju!“

„Võtab ta jee!“

„Rahune sõber, mis lännu see lännu, ega sina seda raha poleks niikuinii näinud.“

„Aga kuidagi ebaõiglane tundub see kõik! Ühed elavad nagu miškad, aga teised imevad käppa.“

„Kuule, kui see Ärma toetus oleks iga eestimaalase vahel ära jagatud, saanuks igaüks 15 senti näkku – see ei ole isegi kahe tühja pudeli hind.“

„Nojah, kui niipidi mõelda, hakkab natuke kergem. Aga ikkagi.“

„Hakka siis ka skeemitama! JOKK-skeemist tead miskit?“

„Olen kuulnud! See on nii, et paned midagi kõigi nähes niimoodi tuuri, et ise oled rõõmus ja need, kelle arvelt see toimub, on veel rõõmsamad.“

„Just-just, hakkab tulema! Ja sa räägid, et ei oska elada! Marss-marss kõigepealt Töötukassasse arvele võtma ja siis toetusi küsima! Elada peab oskama!“