Lätis on kõik nii odav!

Viimasel ajal muud ei kuule, kui kiidulaulu Lätile. Õlu olevat seal nii odav, et võtvat tundlikumal õllesõbral suisa silmad märjaks. Meie kohalikus A ja O poes kuuleb ainult selliseid hüüatusi nagu „Mina siit küll ei osta, Lätis on poole odavam!“ või „Ma ei hakka siit ostama, laupäeval lähen niikuinii Lätti.“

Mul on oma silmarõõmust, müüja Sirje Sipelgast seepärast suisa kahju. Milles tema süüdi on, et riigi alkoholipoliitika kunded minema peletab?

Aga mõtlesime siis ka sõber Serksiga, et laseme end korraks moevoolul kaasa vedada ja käime nädalavahetusel lõunanaabrite juures odava kraami järel. Kõik ju käivad!

Plaan oli isegi väike ekskurssioon teha – Ärmalt läbi ja siis sealt kuskilt Karksi-Nuia tagant otse üle Läti piiri. Ärma talu pidavat viimaseid päevi rahva raha eest majandama, seepärast oleks huvitav olnud pilk peale visata. Uuele presidendile rajatakse ju juba uus häärber.

Salaja lootsime, et kohtame Ieva Ilvesat, kes oskaks meile juhatada, kus Lätis need kõige odavamad väljamüügid on. Kohalikega on alati tark suhelda.

Ühesõnaga, semu Serks ajas elukaaslase Sierrale jälle hääled sisse ja sõit võis alata.

Ärmale me muidugi sisse ei julgenud keerata – 800 aastat orjapõlve lõi ikka viimasel hetkel geenidest välja ja lõime skaste ees põnnama.

„Mats võtab mütsi maha küll, kuid mitte mõisa õues …,“ lõin laulujoru lahti ja peagi olime üle kodumaa piiri.

Olin ausalt öeldes hämmeldunud! Kujutasin ette, et Läti poolt liigub vastu tohutu kolonn autode, kärude ja õllekastidega kaasmaalasi, aga esimesed kümme kilomeetrit ei näinud me hingelistki.

„Kurat, siin on midagi paigast ära, meie Maksu- ja tolliamet on siin vist rehitsemas käinud,“ ütlesin sõbrale.

Seejärel märkasime tee ääres üht vanapapit, kelle juures peatudes hõikasin nõutu näoga: „Alus! Alus? Snjabis?“

Vanainimene vaatas meid kohkunud ilmel ja varjus kärmelt postkastide taha.

Mõne kilomeetri pärast nägime üht hääletavat naist, kes pudistas midagi kohalikus keeles.

„Alus? Alus?“ küsisin mina.

Naine tuhnis oma ilmatusuures ridikülis – tänapäeva naistel on ju need pirakad lehmamaod alatihti kaasas, kuhu nad poolenisti sisse mahuvad – ja koukis sealt välja paberilipaka.

„Kupons,“ osundas ta kätt meie poole sirutades.

Oligi sooduskupong kohaliku õlle kuuspakile. Olime liigutatud. Lätlased on ikka head inimesed, annavad võõrastele oma sooduskupongid ka hinge tagant ära.

Käskisime proual tagaistmele ronida ja panime ta esimese asula servas maha.

Seejärel hakkasime poodi otsima. Kaugelt paistis silt „Autoosta“ ja Serks arvas, et automehed ikka teavad, kus õlut müüakse. Selgus aga, et autoosta on läti keeles hoopis bussijaam ja õlut seal ei müüda.

Kõndisime siis mööda linnakest ja küsisime igalt vastutulijalt „Alus? Alus?“

Kas oli see siis kohalike võõrviha või miski muu, aga asi lõppes sellega, et kohalik politseikonstaabel sõitis ligi ja hakkas meie dokumente kontrollima.

Noh, mul olid kõik paberid kaasas, aga Serks oli oma ID-kaardi ja juhiload koju unustanud.

„Lätis käimine on ju eestlastele juba nii igapäevane asi, nagu naabermaakonda sõidaks,“ püüdis Serks vabandada, aga tema vabandused ei korvanud pikki tunde, mille jooksul tuli ühegi õlleta Läti bürokraatiaga silmitsi seista.

Väike Eesti-Läti sõnastik abiks lõunanaabrite juurde reisijatele

õlu – alus

üks õlu – viens alus

kaks õlut – divus alus

kolm õlut – tris alus

neli õlut – cetri alus

viis õlut – pieci alus

kast õlut – kaste alus