Kõige hullem on otsustamatus

Pilsner või porter, pilsner või porter, pilsner või porter …

Sõber Serks seisab alati poes nagu lammas ja ei suuda valida, mida õhtuse tugitoolispordi tarvis korvi poetada. Vahel jookseb ta järjekorrast ära riiulite vahele ja jääb seal mökutama, tekitades minu silmarõõmust müüjale Sirje Sipelgale palju tuska.

„Võta pilsner,“ käratan ma tavaliselt sellisel juhul ja siis tabab kõiki järjekorras seisjaid suur kergendus.

Otsustamatus on kõige hullem asi, ma ütlen.

Poliitikud on saanud sel sügisel piisavalt lolli mängida ja on otsustamatusega lolliks teinud ka karja valijamehi ning nende peresid. Öelge, miks peab mõnel erakonnal mitu omavahel rivaalitsevat presidendikandidaati olema?

Ma ei kujuta end ette valijamehena, kes valmistus õhinal pealinna sõitma ja presidenti valima – loputas vuntsidest õllevahu, koukis kõrvadest sukanõelaga välja vaigu, pesi end saunas puhtaks, lõikas varbaküüned, piiras juuksed ja ajas naise triigitud särgi selga – ja selle asemel, et nädal rõõmsalt Tallinna pubides lõpetada, takerdus igasuguste peenhäälestajate ning peenhääletajate skeemitamisse. Hõkk! Täielik pettumus! Sadades kodudes kõlasid abikaasade etteheitvad küsimused „Miks sa nii vara koju tulid?“.

Aga eks neid maamehi ja maatamehi ole ennegi karjakaupa suures linnas haneks tõmmatud. Sellepärast ma ütlengi, et otsustamatus on kurjast ja annan paar hed nõuannet.

Esiteks,  õige mees ei lase endale kellelgi öelda, kuidas ja mida ta peab valima.

Teiseks – kui ise siiski mitte kuidagi otsustada ei suuda, tuleb loterii-allegriile anduda ja kulli ning kirja visata.

Ja Serks, sinu kohta käib see ka!!!